Möödunud jällegi üks kõige tavalisem koolipäev. Kuna mul siia niikuinii midagi väga kirjutada pole, siis räägingi koolist veidi. Usun, et see huvitab teid väga.:D Noo, ja kui ei huvita, siis kurat küll, ära loe! Alustuseks siis inka- test, edasi majandus-jäi ära, oli loeng. 3 ja 4 tund olid eesti k. ja kirjandus. Esta-blablabla, kirjanduses tegime enda näidendit. HAHAHA, ütleks selle peale...Mm, keemia mnjahh-tööd saime kätte. Ei olnudki nii täitsa kahe piiri peal. Puhas kolm, very guud! Lõppu matjemaatika. Vot see....hahaaa, Karolynaga ikka annab istuda ka ju. Igatahes õps käskis jälle Karolynal teise pinki istuma minna, kuid seekord polnud ta ainuke. Ka Melnikov pidi Markuse kõrvalt ära istuma ja nende pärast tuli tunni lõpus tk ka. Algul arvasin, et midagi rasket ei saa see ju olla, töö ajal tundus küll, et üle kolme siit ei tule, kuid sain nelja kätte. Saidki tunnid läbi ja sammusin kodu poole siis. Ma ei saa aru, mis toimub?? 2 päeva järjest on juba mupo mult ID-kaarti küsinud. Lisaks näen koguaeg neid mupo busse ka. Kahtlane... Kui koitsa jõudsin, sõin, olin veidi kampjuuteris ja siis pidin treeningpäevikut minema Piritale baasi viima. Jõudsin sinna, kedagi polnud veel, no eks oli ka omajagu aega, kuid siis saabusid riho ja samal ajal ka Kaspar. Andsin siis treeningpäevikuD ära(rõhutame tähte D). Kohe uuesti koju ja saingi vaid poole tunniga ära käidud. Istusin siin veidi ja juba jälle välja, Henri ja Steffiga ripstikuga sõitma. Tegime mingi tiirukese ja kohe tuppa tagasi. Jõudsin siis paar minta toas olla ja siis juba õue puid laduma. Peab ju kodus midagi kasulikku ka vahelduseks tegema. Ega see nii hull polnudki, klapid kõrva ja otšen harašo. Muidugi kaua ma seal ei olnud, oli vaja ruttu tuppa saada. Nüüd olengi siin jälle. Veidi pean lugema ka, mida ma kahjuks enam üldse ei viitsi. Oleks mingi huvitav raamat, loeks 3x läbi:P Kuid ärme vingu!
1 päev veel kooli ja siis pikk nv! Olge mõnusad...
Armastus küsib sõpruselt: “Kui mina olen juba olemas, siis milleks Sind vaja on?”
Sõprus vastab: “Selleks, et tekitada naeratus sinna kuhu Sina jätad pisarad.
Peaks ju olemas olema koht, kus saavad kõik unistused teoks ja koht kus kõik mälestused ootavad meid, iga kord kui me tahame neid uuesti läbi elada. Kuid kui sa vaatad sügavale enda sisse, siis sa leiadki selle koha.. oma südamest, kus on suured-suured täitmata unistused ja kallid mälestused.. Selleks et saavutada see, mida sa üle kõige hindad ja soovid, ei tohiks sa lõpetada oma unistuste poole püüdlemist ning mälestused aitavad meid teadmisega, teadmisega, et kunagi on olnud kõik hästi ja tuleb veel paremaid aegu. On mida mäletada ja see teeb meid tugevaks. Lihtsalt vaata oma südamesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar