Laagri esimestel päevadel avastasime lihtsalt neid Jõulumäe radu nii palju, kui neid peale lume sulamist üldse järel oli. Enamasti sõitsime rohkem klassikat, kuna võistlus oli tulemas ju. Lõunati vaatasime loomulikult Tour de Skid.
4-ndal tegimegi hommikul soojendustrenni vahvasti ära, läksime pessu ja sööma. No kohe üldse ei olnud isu, peale sööki veidi aja pärast tundsin end vägaväga kehvasti. Üldse ei saanud aru, mis ma nüüd siis valesti olin teinud. Kõhus kõik keeras. Õhtul oli kerge jooks ja ma lihtsalt ei suutnud end selle ajal liigutada. Peale trenni kuulsin, kuidas kõik oksendavad ja kõhud on lahti, jessss siis ma saingi aru, et mul sama problemo. Enamasti olid algul kõik väiksed aint haiged. See oli kõige rõvedam õhtu/öö mu elus. Süüa ei suutnud, magada ei saanud, kuidagi ei osanud olla. Ja siis hakkasid kõik järjest ära kukkuma ja järgmise päeva võistlustel esindasid meie klubi ikka väga vähesed. Vähemalt olime selleks ajaks enam vähem ise ka jalad alla saanud ning kaasa läksime ikka elama. Paljud kutsusid muidugi vanemad järgi ja läksid koju ära. Õhtul oli juba vähe parem olla ning käisin isegi suusatamas. Kaua muidugi olla ei suutnud seal rajal. Viimasel päeval tegime ka väikse sõidu, pakkisime, sõime, vaatasime naiste tour de ski ära ja hakkasime millalgi kodu poole liikuma. Bussis saime kuidagi eurospordi pealt selle meeste mäkkeronimise ka vaadatud ning varsti olingi oma maailmakallis kodus. Lihtsalt liiga väsinud oli see enesetunne ja vanemad mul megahead, lubasid täna koju jääda.
Praegu olengi siin terve hommikupooliku õppinud ja mul siuke tunne, et kohe ongi juba õhtu ja homne käes. Mul on lihtsalt niii halb enesetunne, et see kõik läbi on ja nii jube veerand on ees ja peab nii vara ärkama jnejne. Ma ei suuda, ma hakkan nutma kohe.
E.
Suusavõistlust tabas ootamatu kõhuviirus
See on nüüd selge näide sellest, et mina ei usu enam ühtki uudist, mv lihtsalt!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar